Sotsiaalmeedia infosõda ehk kuidas mõista paremini end ümbritsevat informatsiooni, sündmusi ning maailma?

Me elame maailmas, kus on pea ilmvõimatu mõista, mis on tõde. Meedia ja sotsiaalmeedia infosõda ning üha suurenev informatsiooni hulk teeb meid ümbritsevast maailmast aru saamise aina keerulisemaks. Oleme jõudnud punkti, kus sellest on saamas inimkonna jaoks eksistentsiaalne probleem.

Kui sa kerid oma sotsiaalmeedia uudisvoogu või kui mina kerin enda oma, siis arvame, et näeme maailma. Me tegelikult ei näe maailma, vaid hoopis tehisintellekti poolt väga hoolikalt juhitud algoritmilist maailma.

Selleks hetkeks, kui sa oled laikinud piisavalt postitusi, su kursor on liikunud üle piisavate piltide või kui sa oled peatanud oma kerimise mingi teatud informatsiooni peale, oskab algoritm paremini prognoosida, mis sulle meeldib, kui teeks seda su abikaasa.

Tähtis on mõista, et sinu sotsiaalmeedia kogemust optimeerivad algoritmid on targemad, kui need, mis võitsid malegeenius Garry Kasparovit. 

Sotsiaalmeedia algoritmid ei ole objektiivsed ning neil on ainult üks eesmärk: maksimaliseerida sinu leheküjel veedetud aega, et seeläbi maksimaliseerida infot, mida see sinu kohta teada saab ning seda siis turundajatele müüa. 

Seda kutsutakse ‘’limbiliseks kaaperdamiseks’’ (inglise keeles: limbic hijacking).

Inimese ajus on piirkond nimega limbiline süsteem, mis on vastutav meie käitumuslike ja emotsionaalsete reaktsioonide ning impulsside eest.

 

sotsiaalmeedia

Kuidas sotsiaalmeedia platvormid meie aju kaaperdavad?

 

‘’Positiivsed emotsioonid nagu kiindumus, sidemete loomine, armastus, rõõm ja õnn tulenevad elektrokeemilisest aktiivsusest limbilises süsteemis vastuseks välistele stiimulitele: läheduse tekkimise võimalus, toidu hankimise, staatuse tõstmise või turvatunde tekkimise võimalus ning inimestel ka uudishimu rahuldamise võimalus või kunstilise väljenduse võimalus. Samalaadselt käivituvad ka negatiivsed emotsioonid – viha, hirm, kadedus, vastikus, depressioon.’’ [1]


Kõik, mis meid hirmutab, raevu ajab või ahneks teeb, ärgitab meie aju sellele tähelepanu pöörama. Need on sadade tuhandete aastate jooksul välja arenenud ellujäämisinstinktid. 

Sotsiaalmeedia platvormid on teadlikult üles ehitatud optimeerima tähelepanu, kasutades selleks erinevaid ‘’konksusid’’ nagu kommenteerimine, laikimine, jagamine, sarnaste postituste/videote soovitamine jpm. Enamus tähelepanu läheb postitustele, mis tekitavad inimeses raevu, hirmu või mõnda muud äärmuslikku emotsiooni.

Selle asemel, et pakkuda inimestele vastavat teavet, mis aitaks meil end ümbritsevat maailma paremini mõista ning meid ette valmistada ka selles mõtestatult osalema, õhutab praegune meediakeskkond viha, polariseerumist ning raevu.

Mida ma proovin öelda on see, et sotsiaalmeedia aeg – nagu me seda mäletame – on ammu läbi ning nendest platvormidest on saanud digitaalsed Frankensteinid. Viimaste aastate jooksul oleme näinud sotsiaalmeedia algoritmide poolt juhitud ‘’filtrimullide’’ (inglise keeles: filter-bubbles) ja kajakambrite jõulist tõusu, mis tugevdavad eelarvamusi, parteilisust ja tribalismi.
 
Need algoritmid ei soovi, et sa mõtleksid keerulistele asjadele. Nende ainus eesmärk on võimalikult kiiresti ja lihtsalt su limbiline süsteem kaaperdada, sest see paneb sind veetma rohkem aega seal konkreetsel platvormil. 

Selle kunstlikult juhitud meediaruumi tarbimine on justkui kiirtoidu söömine, mille ainus eesmärk on sinus sõltuvust tekitada. Seda tehes kogeme midagi, mida kutsutakse supernormaalseks stimulatsiooniks – massiivne dopamiinilaks, mida me tavaliselt ei kogeks.

Mida kauem selline asi kestab, seda suurem on tõenäosus, et informatsiooni vaste salatile või mõnele väga tervislikule roale ehk siis intellektuaalne ja keerulisem teema ei huvita ega rahulda meid enam. 

Kes või mis on ”kraakleja”?

Interneti avalikud ruumid on vaikselt üle võetud inimestele poolt, kelle ainus eesmärk on avaliku rahu rikkumine ja millegi üle kaeblemine. Me võime neid nimetada kraaklejateks.

‘’Kraakleja (inglise keeles: beef-only thinker) on inimene, kellega lihtsalt ei ole võimalik arutleda. Kõike, mis pole otsene ja ehe toetus selle vastu, mida ta parasjagu teeb või mõtleb, tajutakse kui lugupidamatust ning võimalikku provokatsiooni ja konflikti.’’ [2]

Alates teisest maailmasõjast on edusammud sõjatehnikas muutnud massiivse füüsilise kontakti erinevate riikide vahel peaaegu võimatuks. Samas teame, et füüsiline kontakt on ainult üks väike osa sõjategevusest. Tänasel päeval näeme maailmas majanduslikku-, kaubandus-, sotsiaalset- ning kõige olulisemat infosõda.

‘’Selles uues keskkonnas on info- ja narratiivide sõjast saanud odav ja lihtne viis suure elanikkonna mõjutamiseks. Kui riiklikud ja mitteriiklikud osalejad peavad info- ja narratiivide sõda tsiviilkodanike vastu, saavad inimestest endist relvad ja sõdalased ning nendevahelistest pingetest selle uue sõja territoorium.’’ – The Consilience Project

 

propaganda

Sotsiaalmeedia, sõnavabadus ja propaganda

Need infokillud, mida me täna kutsume uudisteks, on enamjaolt propaganda ehk mingi teatud organisatsiooni narratiivide sõjategevus. See tähendab, et enamus uudistest EI OLE head allikad tähendusrikka selgusloome tarbeks.

Selgusloome (inglise keeles: sensemaking) on meie võime mõista ja lahti mõtestada meid ümbritsevat maailma. See on praeguste ning samuti ka tulevikus ees ootavate pakiliste globaalsete probleemide lahendamise eeltingimuseks. [3]

Kõige hullem polariseerumine, parteilisus ja tribalism – inimeste väikestesse vaenutsevatesse hõimudesse jaotamine – on otseloomulikult nähtav sotsiaalmeedias. Mis asjad on tehnoloogia ja sotsiaalmeedia tegelikult? Need on võimendajad. Võimendajad häältele, mis minu arvates on kogu aeg meie seas olemas olnud.

Pärast sotsiaalmeedia tekkimist on nendel häältel platvorm. See sõna otseses mõttes on asetanud ruupori nende häälte ette. Ainus probleem on see, et sõnavabaduse lipu all aetakse tänasel päeval hoolega ka palju teisi asju: manipulatsioon, fanatism, vaenutsevatesse hõimudesse jaotamine ja selle kõige relvaks muutmine.

Sotsiaalmeedia platvormid on pigem optimeeritud inimeste kaasamisele läbi kire (äärmuslikud emotsioonid), kui läbi mõtlemisvõime ja arutelu. Viimastel aastatel on toimunud nende platvormide taandarenemine interneti sõjakantsiks – kõikide nende inimeste lahinguväljaks, kes on valmis mängima seda nullsummamängu – mida valitsev struktuur nii ilmselgelt soodustab.

See lahinguväli on jaotatud erinevateks kajakambriteks (inglise keeles: echo chambers), kus narratiivide sõjategevus meie ees lahti rullub. Seda kõike võimendavad algoritmiliselt juhitud sotsiaalmeedia filtrimullid, kus parempoolsed liiguvad veel rohkem ‘’paremale’’ ning vasakpoolsed veel rohkem ‘’vasakule’’.
 

‘’Kui me elame digitaalses kummituste majas, mis on disainitud Stanfordi Ülikooli käitumusinseneride poolt niimoodi, et see paneks meid teisi vihkama ja kartma, mis me arvame, et juhtuma hakkab? Ja meie lapsed kasvavad sellises keskkonnas üles! Mida me arvame, et juhtub nende ajudega? Mida me arvame, et juhtub nende südametega?’’ – Douglas Rushkoff


Sõnavabadus, kui vastutus

Meil vaieldamatult on käsil sõnavabaduse kriis ning pandeemia on seda olukorda – mille kohta mitmed inimesed on häirekella andnud juba mitu aastat – kiirendanud. 

Aga mis asi see sõnavabadus üldse on? Tegemist on kellegi seisukoha või hinnanguga, mille kohta on võimalik avalikusel arvamust avaldada ja vajadusel vaidlustada. Sõnavabadus hõlmab endas vastutust, moraali, eetikat jpm. Ilma nendeta ning ilma vaidlustamise ja arvamuse avaldamise võimaluseta ei ole tegemist mitte sõnavabadusega, vaid propagandaga. 

Ära saa minust valesti aru, ma olen kahe käega sõnavabaduse poolt, aga me elame maailmas, kus absoluutselt kõike on võimalik relvana kasutada, kaasaarvatud sõnavabadust. Kurat, isegi lahkust, haavatavust ja vabandusi kasutatakse relvana.

Tegemist on kahe teraga mõõgaga ja olukorraga, mis minu arvates läheb veel hullemaks ning võib kõige hullema stsenaariumi järgi viia massilise tsensuurini. Täpselt seda oleme näinud kõikide teiste minevikus langenud impeeriumide puhul.

 

sotsiaalmeedia


Tähelepanu optimeerimine ja ”võidujooks ajutüveni”

Nagu ma juba alguses mainisin, siis sotsiaalmeedia on optimeeritud kaasama inimeste tähelepanu ja tihtipeale tundub, et seda tehakse vahendeid valimata. Kõige rohkem tähelepanu saavad postitused, mis panevad inimesi tundma ükskõik millist äärmuslikku emotsiooni. 

Tavaliselt nende postituste autorid on sellest ise teadlikud ning see on täpselt see põhjus, miks nad seda teevad, laskudes sellesse nullsummamängu.

Sotsiaalmeedia kaevub aina sügavamale ja sügavamale, mõjutades meie indentiteeti, minapilti, enesehinnangut jpm. Tehnoloogiaplatvormid võistlevad meie tähelepanu ja aja üle ning seda nähtust nimetatakse ”võidujooksuks-ajutüveni” (inglise keeles: race to the bottom of the brain stem).

Iidses paberivoltimise kunstis origamis kasutatakse väheseid põhivoltimise viise. Neid viise järgides ja kombineerides on võimalik valmistada erinevaid ilusaid kujundeid. Kui sa neid viise ei järgi, siis midagi väga ilusat sealt tulemas ei ole.

Inimloomuses ja psühholoogias võrduvad need baasviisid aususe, usalduse ja sotsiaalse sõltumisega. Oleme tugevalt sõltuvad inimestest ja grupist kuhu kuulume ning usume, mida sõbrad ja perekond meile ütlevad. Kui kümme meie sõpra midagi ütlevad, siis oleme ilma küsitlemata kindlad, et tegemist on tõega. 

Kogu inimkonna ajalugu arvesse võttes võib öelda, et veel üsna hiljuti sõltusid meie elud sellest. Kui keegi meie hõimust ütles, et me ei tohiks läbida seda orgu või ületada seda aasa, sest seal on tiigrid, siis me uskusime neid – miks ei peakski.

Tähelepanu optimeerimine ja ‘’võidujooks-ajutüveni’’ on selle valemi totaalselt pea peale pööranud. See on just kui gravitatsiooni-konstantiga jamamine. Sellisel juhul hakkaksid erinevad objektid taevast alla sadama ja meil oleks raskem kõndida. [4]

See on täpselt see, mida näeme traditsioonilises ja alternatiivses meediaruumis. Me oleme muutnud inimloomuse baasviise ning pea peale pööranud selgusloome gravitatsioonikonstanti.

Informatsiooni ökoloogia on totaalselt katki. Selgusloome redel on toetatud vale seina vastu. Võidujooks ajutüveni juhib meid vales suunas.

 

Kinniseotud silmadega pimedas metsas

Meie teadvusesse jõuab igapäevaselt väga palju infot läbi turunduse, valitsuse allikate, sõprade, naabrite ja meedia. Seda infot kasutades ja sünteesides proovime end ümbritsevaid sündmusi ja maailma mõista ning seeläbi otsuseid teha. 

Vastu võetud otsused on tavaliselt kooskõlas meie eesmärkide ja väärtustega ning sellega, mida meie ja grupp kuhu kuulume oluliseks peame.

Kliimamuutused, religioon, tehisintellekt, kriitiline mõtlemine, teaduslik materialism, GMO’d, praegune maailmas valitsev olukord – vahet pole milline teema või maailmavaade – need kõik kasutavad siserühma ja välirühma survestamise taktikat.

See kõik on toimunud juba aegade algusest ning tähendab midagi sellist: kui sa ei järgi või ei usu sinu sotsiaalse siserühma reegleid ja arvamusi, siis juhtub midagi halba. Äärmuslik näide siinkohal on see, et kui sa ei järgi kümmet käsku, siis lähed põrgusse. 

Tänasel päeval tähendab see sotsiaalse siserühma pahakspanu ja äärmuslikul juhul sellest grupist ühel või teisel viisil välja heitmist. Samuti tähendab see ka erinevate siltide, nagu konspiratsiooniteoreetik, loll lamemaalane, pseudo-teadlane või anti-(sisesta vastav sõna siia), külge kleepimist. Meil on äärmiselt tugev sotsiaalne ja selektiivne surve suunata oma selgusloome ja valikute tegemine enda sotsiaalse siserühma tsentrisse.

Oleme sotsiaalsed olendid ning side teiste inimestega on ellujäämiseks absoluutselt vajalik. See tähendab, et meil pole turvaline mitte nõustuda ning eri meelt olla kõikidega. Seega valime selle sotsiaalse siserühma, mis on kõige enam meie endi väärtuste ja tõekspidamistega vastavuses ning seejärel suuname oma selgusloome ja valikute tegemise selle rühma tsentrisse.

Tees + antitees = süntees

Tegemist on faktiga, et ükskõik millisest grupist me räägime, kasutab see mingisugust käitumuslikku, emotsionaalset või psühholoogilist mõjutust (või manipulatsiooni), et inimesed usuksid seda, mis iganes on selle teatud grupi aluseks. 

Selles kahe erineva ‘’poole’’ vahel toimuvas informatsiooni ja narratiivide sõjapidamises leiab tavaliselt aset debatt, mitte dialektiline vestlus. Tähendades, et lihtsam on inimesi omavahel polariseerida ning seejärel neid enda ‘’poolele’’ meelitada. Kumbki nendest ‘’pooltest’’ ei oma kahjuks piisavalt komplekset vaadet, et mõista tervet pilti. 

See on koht, kus tuleb mängu dialektika – uurida ja diskuteerida mõlema poole vaadetes leiduvate tõdede üle, et selle toel sünteesida kõrgem tõde. Tees + antitees = süntees.

Alati leidub mõistlike põhjuseid, miks mingi inimene mõtleb teatud viisil. Me peaksime kõigepealt otsima võimalust mõista ning alles siis olla mõistetud. Kõikide inimeste arvamused ja väited koosnevad alati mürast ja signaalist. 

Meie ülesanne on üles leida signaal. Inimeste arvamustes on kasvõi natukene tõtt, isegi nendes, mida peame täiesti hullumeelseteks.

Kõige suuremaks takistuseks teekonnal teiste inimeste mõistmiseni, on impulss, et meil peab alati õigus olema. Me peaksime otsima võimalusi mõista eriti neid hullumeelseid ideid – kui mitte millegi muu, siis meie enda selgusloome tarbeks.

Kahjuks oleme viimasel ajal näinud aina kahanevat, vigast ja puudulikku selgusloomet, aga aina kiirenevat ja suuremate tagajärgedega otsustamist ja tegutsemist. Tähendades, et jookseme pimedas metsas kinniseotud silmadega aina kiiremini ja kiiremini.

 

[Pilt filmist The Truman Show]

Kajakambrid ja filtrimullid puust ja punaseks

Kui sa lähed Google’sse ning otsid sealt fraasi: ”Kliimamuutused on…”, siis saad sa erinevaid vastuseid vastavalt sellele, milline on sinu geograafiline asukoht. See, mida Google sulle vastuseks pakub ei sõltu otseselt sellest, mis on tõde, vaid sellest, millisest asukohtast sa otsingut teed ja sinu enda personaalsetest huvidest ning otsingute ajaloost.

Me arvame, et näeme oma sotsiaalmeedia uudisvoogu kerides täpselt samu asju, mida teisedki näevad. Tõde on see, et isegi kaks väga head sõpra, kelle tutvusringkond on ühine, ei näe samasugust uudisvoogu. Seda sellepärast, et teisel pool on superarvuti, mille eesmärk on sinu sotsiaalmeedia kogemus ainult sulle sobivaks kujundada.

”Me aktsepteerime seda reaalsust, mida meile korduvalt presenteeritakse”, kõlab rida ühes filmiajaloo kõige ikoonilisemas kassahitis nimega The Truman Show.

Sotsiaalmeedia filtrimullid

Kujuta ette, et sotsiaalmeedias leiab samaaegselt aset 2,7 miljardit erinevat Truman Show‘d, kus iga inimene kogeb temale ainuomast reaalsust, koos tema eelarvamusi ja uskumusi kinnitavate faktidega. Tõtt-öelda, ei pea sa seda tegelikult ette kujutama. Veeda lihtsalt aega mõnel sotsiaalmeedia platvormil ja koge seda, sest oleme kõik peaosas omaenda Truman Show‘s.

Kajakamber on isoleeritud keskkond, kus inimene on ümbritsetud ainult informatsiooni ja arvamustega, mis peegeldavad ja kinnitavad tema enda eelarvamusi ja tõekspidamisi.

Me ise ehitame ja sulgeme end nendesse intellektuaalselt isoleeritud filtrimullidesse teadlikult ja mitteteadlikult. Erinevaid postitusi laikides, jagades ja kommenteerides ning algoritmi poolt soovitatud videotele, piltidele ja postitustele klikkides, anname sellele aina rohkem infot selle kohta, mida soovime näha ja kogeda.

Aja möödudes ja sellises keskkonnas opereerides, kujuneb meil välja valetaju, et kõik inimesed on meiega nõus, sest uudisvoog peegeldab meie tõekspidamisi ja uskumusi. Sellest tulenevalt peame kõiki teisel arvamusel olijaid imelikeks ja lollideks. Kuidas ometi saavad nad teisiti mõelda, kui neile presenteeritakse samu fakte ja tõde? Ainult, et tegelikult ei presenteerita. Tere tulemast kajakambrisse!

 

Mis maksab tõde Eikellegimaa põrguäärisel?

Kui vaatame praegu traditsioonilises-, sotsiaal- ja pead tõstvas detsentraliseeritud meedias toimuvat polariseerumist, siis kui paljud inimesed, kes midagi väidavad, on tegelikult päriselt ise ka algandmete ja uurimustöödega tutvunud? 

Ja kui paljud nendest inimestest vaatavad, kas kellegi teise tõlgendust algandmetest, või kellegi teise tõlgendust, kes on vaadanud ka kellegi teise tõlgendust. Me kõik mäletame lasteaiast või algkoolist vana head telefonimängu.

Kui uurime, kuidas respekteeritud teadlased ja filosoofid maailma mõistsid ja seda lahti mõtestasid, siis ei toimunud see läbi väikeste katkendlike infokildude, säutsude või kuulujuttude.

End pidevalt lühikeste ja väikeste ning uudsete infokildudega ülekoormates (sotsiaalmeedia uudisvood), kahandame enda tähelepanuvõime kestvust. See on fakt!

Kognitiivne ja intellektuaalne võimekus ning selgusloome on just kui lihas, mida peame pingutama, et seda arendada. Justnimelt hormeetilised stressorid on need, mis teevad meid paremaks, ükskõik mis valdkonnas.

Kuidas mõista paremini maailma meie ümber? Esiteks peaksime võtma julguse kokku ning tunnistama, et me tegelikult ei tea, mis kurat meie ümber toimub. Samuti peaksime olema teadlikud sellest, et vanad viisid, kuidas maailmast aru saada – lootes mõne ametiasutuse või võimuorgani peale – ei tööta enam.

Tundub, justkui elaksime kahe maailma vahelisel perioodil. Eikellegimaa põrguäärisel. Usaldus vanasse süsteemi – ringhäälingumeedia ja akadeemiline ringkond ehk mida Jordan Hall kutsub ‘’Siniseks Kirikuks’’ – on kokku kukkumas. Teisalt pole meil (veel) ühtegi paremat alternatiivi, mis võiks seda asendada. [5]


Tänases maailmas ei ole enam ühtegi piisavalt tituleeritud, priviligeeritud ja ülemat inimest või asutust, kelle või mille puhul võiks väita, et absoluutselt kõik, mida nad räägivad, on tõde.

Teine asi, mida end ümbritseva informatsiooni ja sündmuste paremaks mõistmiseks küsima peaksime on see, et MIKS üldse keegi jagab seda, mida ta jagab ning mitte pimesi uskuma, et see on tõde. Edasise arutelu huvides defineerime, mis vahe on ‘’tõesel’’ ja ‘’tõetruul’’?

‘’Kui ütleme, et keegi on tõetruu, siis see tähendab, et see mida ta ütleb, läheb kokku sellega, mida ta usub. Selle vahel, mida inimene edastab ning mida ta tõeseks peab on vastav kooskõla.

Kui aga ütleme, et miski on tõene, siis lisaks sellele, et see on edastatud tõetruult, on vastav kooskõla selle tõe ja olukorrast sõltumatu ning kontrollitava reaalsuse vahel.’’ – Daniel Schmachtenberger 

 

infosõda


Narratiivide sõda ja nullsummamängud

On võimalik edastada informatsiooni tõetruult, aga öelda midagi, mis pole tõene. Mis tähendab, et see inimene pole kas teinud enda selgusloomet põhjalikult või moonutab tõde teadlikult.

Niipea, kui mõnel vahendajal on võimalik jagada informatsiooni strateegilisest seisukohast, me tegelikult ei tea, kas see, mida ta ütleb, peegeldab tegelikku reaalsust, või reaalsust, mis edendab tema kavatsusi ja eesmärke.

2018. aasta Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi uuringus selgus, et võltsuudised ja informatsioon levib Twitteris kuni 6 korda kiiremini kui tõesed uudised ja faktid. [6]

Kui ma olen mõne toote või teenuse turundaja ning ma sooviksin, et sa soetaksid selle, siis kas minu toode või teenus tegelikult ka on kõige parem, ma siiski sooviksin, et sa usuksid, et see on kõige parem. Sellises olukorras toimub sinu ja minu huvide lahknemine. 

Ettevõttena meeldiks mulle selgusloome sinu eest ära teha ja kontrollida või vähemalt mõjutada sinu otsuseid. Ma olen huvitatud, et sa usuksid, et ma olen huvitatud sinu igapäevaelu kvaliteedi tõstmisest.

Numbrid ettevõtte kasumireal 

Mäletad artikli alguses rääkisime limbilise süsteemi kaaperdamisest ning sellest, kui osavalt seda tänapäeval tehakse? Ettevõttena kõige tulusam ärimudel, mis olla saaks, on millegi sõltuvust tekitava püsitellimus (inglise keeles: subscription): pornograafia, pseudo-toiduained, sigaretid, sotsiaalmeedia ehk kõik, mis langetab meie igapäevast heaolu, aga paneb meid seda juurde soovima.

Kui mu suurim eesmärk on enda ettevõtte aktsionäride kasumlikkuse maksimaliseerimine (me näeme seda tänases maailmas väga palju), siis antud püsitellimuse ärimudel on perfektne kombinatsioon sellest, mis tagaks eluaegse tulususe.

Otseloomulikult ei rakenda selliseid meetmeid iga turundaja ning ei leia selline asi aset kõikides ettevõtetes, aga igaüks, kes asetab numbrid ettevõtte kasumireal kõige tähtsamale kohale, toimetab nende piiride raamides. Ma kutsun selliseid firmasid ‘’inimkonna hävinguks’’ toimetavateks ettevõteteks. 

Uuringud enamus valdkondades on üles ehitatud nii, et uurimustööd, mis toodavad seda rahastanud inimestele ja ettevõtetele kasumit, saavad rohkem rahastust. Näiteks, kui keemilist molekuli on võimalik patenteerida, aga looduslikku mitte, siis otseloomulikult läheb enamus rahastusest esimesele.

Kõikjal, kus esineb informatsiooni vahendamise ebakõlasid ning seda infot on võimalik jagada strateegilistel eesmärkidel, on alus teabe jagamiseks, mis pole tõene.

Seda kutsutakse info- ja narratiivide sõjapidamiseks, kus ükskõik milline siserühm võitleb nullsummamängu raames mõne välirühma vastu. See leiab aset riikide vahel, riikide ja inimeste vahel ning otseloomulikult inimeste endi vahel. 

 ‘’Traditsiooniliselt on mänguteooria keskendunud nullsummamängudele, kus endale suurema koogitüki võtmine vähendab seda, kui palju kooki teised inimesed saavad. Nullsummamängudes ei saa ükski valik suurendada või vähendada olemasolevaid ressursse.’’ [7]


Me oleme loonud süsteemi, mis soodustab valet informatsiooni ja pooltõdesid. Selle ülal pidamine ei toimu sellepärast, et sooviksime luua valesid ja mittetõeseid uudiseid, vaid sellepärast, et see toodab ettevõtetele rohkem kasumit. Valede rägastik on mänguline ja põnev. Tõde on tihtipeale igav.

Arvestades kõige eelnevaga näeme väga selget motivatsiooni infot moonutada ja/või mingi teatud rahastajate, aktsionäride või toetajate huvides olevat teavet kõrvaldada. Me oleme minevikus sellist asja näinud lugematul hulgal. [8] [9]

 

Läänemaailma kultuurisõda 2.0 

See, mida näeme hetkel enda silme all lahti rullumas, on Läänemaailma memeetiliste hõimude vaheline kultuurisõda 2.0.

‘’Memeetiline hõim on grupp agente, kes püüavad otseselt või kaudselt teistele peale suruda enda maailmavaadet, koos neile kuuluvate moraalsete imperatiividega. Säärased hõimud on uue kultuurisõja keskmes.’’ – Peter N. Limberg 


Sellised asjad leiavad aset peaaegu kõikides ühiskonna valdkondades ning mõlemal nö. ‘’poolel’’. Nagu ma juba korduvalt maininud olen, siis kõige laialdasem on see nähtus algoritmiliselt juhitud sotsiaalmeedia filtrimullides ja kajakambrites, kus parempoolsed lähevad veel rohkem ‘’paremale’’ ning vasakpoolsed veel rohkem ‘’vasakule’’.

Arusaamata, et see probleem, mille üle nad võitlevad, on kellegi poliitiline, majanduslik, äriline või personaalne agenda.

Lisaks sellele näeme seda ka mõlemas pooles tekkinud rühmade endi vahel, sest reaalsus on muutunud niivõrd pluralistlikuks ja relatiivseks ning me kõik kogeme justkui erinevat reaalsust.

‘’Memeetilised hõimud on mitmekihilised, haprad, hoolimatult optimistlikud ning jagavad maailma liitlasteks ja vaenlasteks. Nad on lõksus Darwini nullsummamängu sõjas noosfääri ehk inimese mõistusesfääri üle.’’ – Peter N Limberg [10]


Paljud nendest vestlustest ringhäälingu- ja sotsiaalmeedias on alustatud või vürtsitatud inimeste poolt, kelle ainus eesmärk on tekitada rahutust kahe erineva ‘’poole’’ vahel. 

Sisseimbuja, kes väljub pildilt peale seda, kui tema mission on täidetud, jättes teised inimesed vaidlema teemade ja ideede üle, mida nad peavad endi omadeks. 

Kuidas saada aru, et mingi inimene ei mõtle enda peaga? Kui nad korrutavad muudkui ühte ja sama asja. See on viide sellele, et nende peas mängib programm, mis on kellegi teise poolt sinna istutatud, kuid nad peavad seda enda omaks. 

See inimene arvab, et ta küsitleb kõiki ja kõike, kuid tegelikult küsitleb ta ainult neid vaateid, mis tema omadega ei ühti. See, nagu sa juba tead, on esimene eksimus tähendusrikka selgusloome vastu.

 

sotsiaalmeedia

Kuidas mõista paremini meid ümbritsevat maailma?

  • Lülita telefonil kõik notifikatsioonid välja ja minimaliseeri äppide hulka oma telefonis
  • Ole teadlik oma informatsiooni tarbimise harjumustest ja eira kõike, millel pole sinu elule otsest ja kohest kasu
  • Kasuta Google’i otsingumootori alternatiive nagu Qwant ja DuckDuckGo
  • Ära sulge end kajakambritesse, vaid jälgi ka sinu jaoks ”teisel poolel” olevaid asjalikke arvamusliidreid
  • Proovi esmalt mõista ja siis olla mõistetud
  • Küsitle, MIKS keegi jagab seda infot, mida ta jagab?
  • Ära raja oma selgusloomet sotsiaalmeedia infokildude ja meemide najale
  • Enne uudise/info jagamist tee sellele taustauuringut
  • Arvesta, et algoritmi eesmärk on sulle ette sööta sinu jaoks põnevaid ”jäneseurge”, kuhu võiksid tundideks,
    või isegi päevadeks ära kaduda
  • Mingit uudist lugedes arvesta vaikimisi, et selle autoril on teatud poliitiline, äriline või isiklik agenda
  • Paastu sotsiaalmeediast ja praktiseeri iganädalast digitaalset detoxit
  • Kasuta oma tehnoloogias veedetud aja mõõtmiseks äppe nagu Screen Time ja Moment
  • Väldi tehnoloogia kasutamist minimaalselt 1 tund enne magama minekut
  • Kui oled sisulooja, siis leia viise, kuidas luua sisu, ilma teiste sisu liigselt tarbimata
  • Kui oled lapsevanem, siis arutle, milline on õige vanus enda laps sotsiaalmeediasse lubada

 

Kokkuvõte 

Ära saa minust valesti aru, selle artikli eesmärk pole kellegi poole näpuga näidata. Minu esimene soov on ise paremini mõista end ümbritsevat informatsiooni, sündmusi ja maailma. Samuti soovin küsida raskeid küsimusi ja pidada raskeid, aga vajalikke vestlusi ning teha seda austaval ja tähendusrikkal viisil.

Kvaliteetne selgusloome ja ühes jagatud reaalsuses kokkuleppimine on inimkonna jaoks elulise tähtsusega, sest selle puhul on tegemist vundamendiga, kuhu kõik teised globaalsed probleemid toetuvad. 

Kuidas alustada teekonda parema selgusloome poole ning pidada konstruktiivseid ja tähendusrikkaid vestlusi? Alusta sellest, et leiad enda sõprusringkonnast paar inimest, kes on huvitatud sellistest teemadest ja soovivad selliseid vestlusi pidada. 

Ülim ausus on tänapäevases maailmas tohutu haavatavus ja intiimsus, mis tähendab, et kõigepealt peab vestlust pidavate osapoolte vahel valitsema piisav psühholoogiline turvalisus. Kuidas seda saavutada, teab igaüks ise.

Alustame vaikselt sellega, et jagame kollektiivselt infot ausalt – ilma informatsiooni ökoloogiat reostamata – et saaksime kõik koos paremini aru end ümbritsevast maailmast, oled nõus?

____________________________________________________________

VIITED:

[1] – https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/geragoogika/134_noor_aju_erineb_vanast_ajust_noorel_ei_ole_mnda_vimet_mis_vanal_on.html

[2] – ”The Internet of Beefs” – Venkatesh Rao

[3] – Civilization Research Institute

[4] – Can Truth Survive Big Tech?Tristan Harris

[5] – ”Understanding The Blue Church” Jordan Hall

[6] – Study: On Twitter, false news travels faster than true stories

[7] – https://et.wikipedia.org/wiki/Mänguteooria

[8] – 50 Years Ago, Sugar Industry Quietly Paid Scientists To Point Blame At Fat

[9] – TOBACCO INDUSTRY MANIPULATION OF RESEARCH

[10] – ”The Memetic Tribes Of Culture War 2.0”Peter N. Limberg

[11] – Homo DeusYuval Noah Harari

[12] – Dokumentaalfilm ”The Social Dilemma”

[13] – Tech vs HumanDouglas Rushkoff

7 TUGEVA TERVISE ALUSTALA

Õpi, kuidas hoolitseda oma tervise ja immuunsuse eest. Jäta oma kontakt ning ma saadan sulle juhendi.